1. Keel on õppimise ja maailma mõistmise olulisim eeldus; tähtsaim vahend, millega inimene loob ja arendab suhteid teiste inimeste ja ühiskonnaga; tänapäeva infoühiskonnas põhiline innovatsiooni levimise ja rakendamise vahend.
2. Inimese rahulolu isiklikes suhetes, võimekus hariduses ning tööalane ja ühiskondlik edukus sõltub suures osas tema oskusest kasutada keelt suhtlusvahendina.
3. Eelnevast lähtuvalt peab emakeeleõpetuse esmane ja kõige olulisem ülesanne olema arendada keelepädevust, et õpilased suudaksid luua ja hoida inimsuhteid, efektiivselt õppida ning olla valmis edukalt kommunikeeruma niihästi tööl kui ka ühiskondlikus elus, niihästi suuliselt kui ka kirjalikult.
4. Praegune emakeeleõpetuse metoodika ja praktika lähtuvad keelest kui objektist, põhieesmärk on anda teadmisi keele kohta, mida kinnistatakse harjutamisega. Seega, emakeelt kui ainet õpetatakse nagu matemaatikat, füüsikat või keemiat, mille eesmärk on anda ülevaade aine sisust antud valdkonnas.
5. Samas on emakeel oma olemuselt nagu võõrkeel, kehaline kasvatus, tööõpetus või kunstiõpetus, mille peamine eesmärk on arendada õpilaste oskusi. Nendes ainetes on põhirõhk praktilisel tegevusel, mitte teoreetilistel teadmistel ja samamoodi peaks see olema ka emakeeleõpetuses.
6. Seega emakeeleõpetus on vaja pöörata pea pealt jalgadele ja hakata sellesse suhtuma kui praktilisi oskusi arendavasse õppeainesse ühes sellest tulenevate järeldustega õpetuse sisu, metoodika ja õpetamispraktika osas.
7. Emakeeleõpetuse sisu tuleb esitada osaoskuste arendamise ja selleks kasutatavate praktiliste tegevuste  kaudu nagu võõrkeeleõpetuses, mitte keele struktuurist lähtuva teadmiste süsteemina.
8. Oskused ja pädevused arenevad mingis kindlas olukorras toimides, nad ei ole iial kontekstist lahutatud.
9. Seega tuleb emakeeleoskust arendada mõtestatud kommunikatsiooniülesannete kaudu, mitte reegleid kinnistavate kontekstist väljarebitud lausete, konstruktsioonide või tekstide drillimisega.
10. Oskused ja pädevused on kollektiivsed, st nad tähendavad toimimist mingis kindlas rollis tihedalt läbipõimununa teiste rollidega.
11. Seega, tuleb emakeeleoskust arendada loomulikule suhtlusolukorrale võimalikult lähedaste harjutuste kaudu, mis eeldavad õpilastelt erinevate rollide täitmist.
12. Tegelikes kommunikatsiooniolukordades kasutatakse erinevaid osaoskusi üheaegselt.
13. Seega peab emakeeleõpetuses keeleliste (näit õigekeelsuslike ja struktuuriliste) ja kommunikatiivsete eesmärkide harjutamine olema integreeritud.
14. Keelekasutusel on tegelikkuses alati mõtestatud eesmärk, keelt kasutatakse mingite sisuliselt oluliste küsimuste lahendamiseks.
15. Seetõttu peavad keelepädevuste arendamiseks kasutatavad teemad olema elulised, eakohased ja huvitavad. Keeleoskust arendades ei pea tingimata rääkima keelest, võib lahendada ka ilukirjandusest, päevakajalistest sündmustest või õppekava läbivatest teemadest tõstatuvaid elulisi probleeme.